Järgmisel päeval pärast Nice tragöödia toimumist kuulsin raadiost intervjuud ühe noormehega, kes nimetas Eestis toimuvat pagulasvastaseks hüsteeriaks ja liigitas ennast nende hulka, kes pooldavad erinevusi, sest need ju rikastavat. Paraku ei ole selle propagandaloosungi tarvitajad kusagil täpsustanud, milliseid erinevusi silmas peetakse ja kuidas nad ühiskonda rikastavad. Kas nad mõtlevad Nõukogude impeeriumi raudset malli – vennalike rahvaste toredad laulud-tantsud? Või šašlõkki ja mulgikapsaid?

Kõik see on muidugi olemas, aga jättes kõrvale kõige lihtsama ajupesuvormeli „mina tunnen üht toredat Ahmedit” peab vaatama seda ühte fundamentaalset erinevust, mis otsustab  Euroopa saatuse. Meie poliitiline kultuur ei luba kedagi diskrimineerida usutunnistuse alusel; islam vastupidi, nimelt religiooni alusel Euroopa tsivilisatsiooni hävitamisega tegelebki. See on põhiline erinevus ja kuulutada see Euroopat rikastavaks on kindel enesetapu tee.

Kohe pärast Nice veretööd teatas Marina Kaljurand, et ta on šokeeritud (juba jälle?) ja et terrorismi ei saagi täielikult välja juurida, sest inimesed olevat ettearvamatud. Minus tekkis seepeale küsimus –  mitut eesti rahvusest terroristi pr. Kaljurand teab nimetada ja kas ta ikka veel ei ole võimeline puude taga metsa nägema? Nagu usin õpilane kordas ta Euroopa liidrite „säravat”  ideed, et terroristide eesmärk olevat hirmutamine. Ministriproua peaks mäletama Nõukogude aega ja seda, et hirm ei olnud mitte lõppeesmärk, vaid valitsemise vahend ja võimu tööriist. Ta võiks ennast mõelda oma turvatud limusiinist Brüsseli linnalähirongi vagunisse, kus on 50  reisijat, neist 10 ilmselt moslemid. Mõtleme koos – kas teie oleksite valmis seal vagunis avama karikatuurilehe, kus on Muhamedi pilavad pildid? Meenuvad ajakirjanike tapmised, ähvardused ja saatkondade ründamised…  ei, pigem vaatan neid pilte kodus lukustatud ukse ja suletud kardinate taga. Eneseõigustuski on leitud – mitte solvata kaasreisijate usulisi tundeid … tegelikuks põhjuseks eksistentsiaalne hirm.

Kujutleme edasi: moslemid teevad lahti värske ajalehe, kus on kirjeldatud nende usukaaslaste viimast tapatööd. Arutavad, naeravad ja seavad mõrtsuk–märtreid eeskujuks oma lastele. Mis nendega juhtub? MITTE MIDAGI. Ja ongi hirmu kaudu paika pandud, kelle reeglid seal rongis kehtivad. Aga väikestest järeleandmistest saavad alguse suured kaotused ehk nagu ütles habemik Marx, kvantiteet muutub kvaliteediks. Ja see ei ole enam kindlasti see kvaliteet, mille nimel prantslased kunagi Bastille vallutasid; ei võrdsust vendlust ega vabadust.

Sama Nice massimõrvaga seoses küsiti arvamust ka Eesti peaministrilt. Kui varem võis meie juhtpoliitikutelt kuulda ilukõnet stiilis „nende eesmärk on hirmutamine ja kui me kardame, siis nad ongi võitnud”. Nüüd siis ongi Kaljurand ja Rõivas kapituleerunud – üks püüab meid harjutada terrorismi kui paratamatusega ja teine kuulutas välja täiesti uue idee, et maailm ongi ohtlik paik ja reisides ei maksa rahvarohkeid kohti külastada. Ei tea, kas tulevikus toidupoodi ikka võib minna? Stockholmis said ju kaks täiesti juhuslikku inimest nuga mustalt mehelt, kelle oli ära pahandanud väljasaatmise otsus. Kas Rõivas manitseb ka Tartust Tallinna laulupeole sõitmist vältima? Eesti on ju ka osake maailmast ja tänu lahkuva presidendi lakkamatule hoolitsuslalinale – avatud.

Poliitikute puhul on lisaks kõneldule sama oluline see, mida ei öelda. Ei libisenud üle nende huulte sõnagi selle kohta, et Euroliidu juhid oleksid midagi valesti teinud või et neil on ka mingi vastutus toimuva eest. Ei vähematki vihjet soovist terrori põhjuste kallale minna, ainult tagajärgedega tegelemine ja seegi rohkem imitatsioon.

Kujutan juba ette, kuidas ühel päeval ilmub teade, et islamistide poolt kaaperdatud lennuk lõikas pooleks Eiffeli torni ja rammis Louvre-it, mis on ISISe usuliidrite poolt kuulutatud jäledate piltide pesaks. Selle peale teatavad Euroopa peaministrid-presidendid, et nad on kurvad ja solidaarsed Prantsuse rahvaga terrorismivastases võitluses. Otsustava võitluse märgiks arreteeritakse mõned moslemid, kes pärast lühikest vestlust süüteolendite puudumisel lahti lastakse, allesjäänud presidendipaleel korraldatakse rahvusvärvides ilutulestik ja mošeed võetakse tugevdatud kaitse alla.

Soolise võrdõiguslikkuse edukas areng on Prantsusmaal tekitanud ka täiesti uue terrorismivastase võitluse vormi –  välistunnuste poolest meessoo hulka kuuluvad isendid teatavad uhkusega telekaamerate ees, nad nutsid kui juhtunust kuulda said. Rahval soovitatakse tegelda igapäevaste asjadega, mitte tõsta silmi torni ja lossi rusudele vaid langetada pilk Seine jõe rahulikult voogavatele lainetele. Parlamendis nõuavad mõned radikaalid moslemite sisseveo lõpetamist, aga need tembeldatakse fašistideks ja äärmuslasteks ning rohkearvulise moslemikogukonna survel võetakse vastu hoopis seadus pühasõdalastele eripensioni maksmiseks.

Kogu Lääne-Euroopa süda läheb üksmeelselt haledaks vaadates pilte puudustkannatavate immigrantide lastest, andmata endale aru, et kõik New Yorgi, Pariisi ja Brüsseli „pühamõrtskad” on 20 – 30 aastat tagasi olnud just needsamad armsad mustasilmsed poisikesed. Ka see, kes Bastille vallutamise aastapäeval Nice`s lapsi autorataste all lömastas. Aga seal sai ju ka moslemeid surma – hüüatab poliitkorrektne pealtnägija ja islam kui võimalik kurja juur ongi elimineeritud.

Me ei tea kui palju mosleminoorukeid palub viis korda päevas Allahit, et see tal kiiremini suureks laseks kasvada. Pole ju suuremat õnne kui astuda uskmatute hävitajate lugupeetud panteoni.

Kollektiivne hullus ei tule ajaloos ette esimest korda. Kui sakslased ja prantslased on otsustanud läbi laibavirnade integreeruda islamisse, siis ei ole meil siin midagi parata. Säilitagem meie terve mõistus  ja öelgem: MEIE KVOOT ON NULL – sest Nice näitas, et ka üks on liiga palju.