SA Euroopa Rahvusrinne juhatuse esimees Silver Kuusik
SA Euroopa Rahvusrinne juhatuse esimees Silver Kuusik

Austatud daamid ja härrad, head valgamaalased. Heinz Valk on öelnud – Vabadus on ülim, mis on meie põlvkonnale antud. Hoidkem seda ja hinnakem seda, hinnakem seda mille eest meie esivanemad on võidelnud. Kaitskem riiki, mille põldi nad on harinud, mille vetelt kala ja metsadest loomi püüdnud. Varastest hommikutundidest hilisõhtuni käed veres ja rakus rühkinud, ent ometigi südames ja silmis lootusesädet kandnud, et nende lapsed kunagi vabas riigis vaba rahvana elada saaksid.

Ajalool on komme ennast korrata. Ajalugu on justkui spiraal, mis mingi aja pärast ringiga peaaegu samas kohas tagasi on, küll natukene teistsuguste nüanssidega. Mõisapeks ja teotus olid kunagised abimehed millega Eestirahva vaimu jäädavaks muda sisse katsuti suruda. Ka siis olid oma rahva seast inimesed, kes isiklikust kasust lähtusid ning kaasmaalased olid nõus maha müüma. Nõukogude võimude annekteerimisel oli täpselt samamoodi olukord kus üks naaber teise oma kitsast kasu nähes oli nõus siit minema saatma. Kümmekond aastat tagasi tehti eesti rahvale selgeks miks on vaja iseseisvus unustada ning astuda Euroopa Liitu. Täna näeme eurorahade toel ehitatud torusid, mis tihtipeale lähevad tühjade majadeni, Täna näeme mitmetasandilisi betoonmostrume nii liiklushõredas Mäos kui Ida-Virumaal. Ühes nende betoonikoormate andmisega, on Angela Merkel ja Jean Claude Juncker võtnud endale õiguse hakata määrama väikerahvaste riikide etniliste koosseisude üle. Mitte kusagil maailmas ei räägita eesti keelt. Eesti keelt räägitakse ainult siin, meie väikesel Eestimal. Me peame hoidma oma maad ja rahvast, sest meid on kõigest 900 000. Näeme ja teame kuidas ca 100 000 meie oma riigi last töötavad välismaal, samal ajal ootavad nende kaasad, nende lapsed ja mures vanemad omi poegi ja tütreid tagasi. Teame, et igal õhtul umbes 40 000 last tühjade kõhtudega magama lähevad ja kuidas 30 000 inimest kohapeal ilma tööta on. Vastukaaluks näeme kuidas uhkete maasturitega, nätsu närivad ja lillade sokkidega riigikogulasi, presidente ja peaministreid mängivad tegelased eesti rahvast jalge alla trambivad võttes vastu traditsioonilist pere hävitava kooseluseaduse või  endale õiguse riigi piiridelt lasta kitsas rahahimus sisse igaüks kes maksab.

Ma ei taha rääkida olukordadest, kus trofeena vägistatakse 3 aastane tüdruk või seda, et ka koer on islamiusus naisest väärtuslikum. Ma ei taha rääkida sellest kuidas Johannes Lauristin selgrootu limukana Eesti rahva Nõukogude võimule maha parseldas või kuidas tema tütar 25 aastat tagasi suurimat iseseisvuslast mängis, nüüd aga vaata et Angela Merkelistki tublim illegaalide aitaja on. Tahan anda hoopis teile usku ja lootust, tahan öelda et peame vastu. Koos oleme tugevad. Täna, täpselt samal ajal toimub meeleavaldus ka meie kaksiklinnas Valkas, üheskoos saame kõigest mõne tunni pärast juba piiril kokku. Meiega liituvad ka leedu delegatsiooni esindajad. Kinnitan teile, et Reformierakonna poolt ehitatud kindlus nende sülekoerte sotside ja irli toel, aga suures osas meedia kaastoel hakkab lagunema. Päikesekiired paistavad. Me peame vastu.

Ka Euroopa Liidus ei kesta pimedus igavesti, Juba sulges Ungari riigipiirid, Poolas võitsid valimised konservatiivid. Ida-Euroopa ei allu vasakliberaalsusele ning kaitseb oma rahvast, oma keeli ja oma kultuuri, järgmisel aastal võtavad Britid tõenäoliselt vastu otsuse Euroopa Liidust välja astuda.

Head inimesed, läbi ajaloo meie rahva vastu toime pandud ränga vägivalla ja õigusetuse, oleme suutnud püsida ning ükski vägi ega võim pole suutnud seda tahet murda. Ei mõisniku peksmine, ei orjatöö ega rahva küüditamine – ja ma kinnitan teile, et seda ei murra ka tänane valitsus. ON SEE NII? Ometigi võib siinkohal küsida, kustkohast küll on see väikene rahvas saanud sellise murdumatu vastupanu jõu, sellise uhke eneseks jäämise tahte, sellise vankumatu võime hoida oma südames hõõgumas isamaa armastuse püha tuld. Mis imeline rahvas see on, kes süngematelgi lootusetuse aegadel on iga viie aasta järel kogunenud ühele mereäärsele mäenõlvale, et paljapäi ja pisarad kurgus laulda võõraste võimude survet ja keeldusid trotsides üht püha isamaa laulu ning sellest laulust saadud jõul ja lootusel edasi elanud. Sellist rahvast ei tohi enam kunagi mõnitada ja alandada, sellist rahvast ei tohi enam kunagi näoli mudasse lüüa ega orjusse suruda. See rahvas on oma õilsate tegudega võitnud vääramatu õiguse olla vabana oma sinise taeva all omal põlisel isademaal. Ta on nii inimliku kui jumaliku õigluse palge ees igaveseks ära teeninud tasu seista jälle väärikana teiste vabade rahvaste seas. Eesti peab saama vabaks ja jääma vabaks. Eesti meri, Eesti pind ja Eesti laul